Talvel pole külmakahjustused sugugi harv nähtus. Kõigepealt muutub nahk väga külmaks ja punaseks, seejärel tuimaks, kõvemaks ja kahvatuks. Külmakahjustused esinevad kõige sagedamini sõrmedel, varvastel, ninal, kõrvadel, põskedel ja lõual. Kõige halvem variant on külma ja tuule koosmõju, mille suhtes nahk on kõige haavatavam. Ei tasu unustada, et külmakahjustusi võib tekkida ka nahal, mis on kaitstud kinnaste, jalatsite ja riietega - seda tuleb enam võtta arvesse väikelaste puhul. Külmakahjustust võib põhjustada ka kokkupuude jää, külma metalli või veega.
Kerged külmakahjustused ei põhjusta tavaliselt mingeid tüsistusi ja mööduvad ise pärast keha soojenemist. Raskematel juhtumitel võib külmakahjustus vajada tõsisemat ravi ja tüsistuseks võivad olla nakkused, lihaste ja närvikoe kahjustus kuni gangreenini välja.
Külmakahjustuse tunnused:
● külm ja kipitav tunne nahal
● naha tuimus
● punane, valge, sinakasvalge või halli-kollakas naha värvus
● nahk muutub kõvemaks
● liigeste ja lihaste jäikus ja kohmakus
● tõsisematel juhtumidel tekkivad villid pärast külmunud piirkonna soojenemist, (isegi kuni 36 tundi pärast naha soojenemist)
Üldiselt on nii, et mida madalam temperatuur ja mida tugevam tuul, seda suurem tõenäosus saada külmakahjustus - näiteks tuulise ilmaga -27 kraadi juures kaitsmata jäänud põsed või kõrvad võivad saada pöördumatu külmakahjustuse vähem kui 30 minutiga.
Külmakahjustuse teket võivad soodustada:
● vähene vedeliku tarbimine ja liigne higistamine
● diabeet
● jäsemete veresoonte ateroskleroos või muud kahjustused