Ärevushäire on neurootiline seisund, mida iseloomustab inimese pidev ärevus eluolude, välimuse või suhete pärast. Tihti annab ärevus endast ka füüsiliselt märku.
Üks ärevuse määratlevaid märke on psüühilise kaitsereaktsiooni ebaproportsionaalsus provotseeriva teguri suhtes. See tähendab, et isegi tavaline elusündmus võib inimesel erakordselt negatiivse reaktsiooni põhjustada, tuua näiteks emotsionaalset ülepinget ja somaatilisi ehk kehalisi kaebusi.
Küll aga tuleb meeles pidada, et iga ärevus ei ole kohe ärevushäire. Erinevalt normaalsest ärevusest, mis võib ka tervetel inimestel tekkida ja on närvisüsteemi vastuseks päriselt tõsistele ja ohtlikele situatsioonidele ning sündmustele, on patoloogilise ehk haigusliku ärevuse puhul tüüpilised erinevad iseärasused.
Ärevushäire:
•ei ole seotud reaalse ohuga;
•sõltub vähe situatsiooni tegelikust tähtsusest;
•sõltub vähe aja ja informatsiooni puudumisest;
•kaasneb seletamatu abituse tunne, läheneva katastroofi või väljapääsmatu situatsiooni või õnnetuse tunne, mida on võimatu valitseda;
•häirib oluliselt inimese elukvaliteeti, seehulgas igapäevatoiminguid;
•kestab kaua;
•ärevusega inimesed ei talu ebamääraseid olukordi.
Ärevuse põhjused:
•kroonilised hormonaalsed häired;
•alkoholism, narkosõltuvus, psühhotroopsete ainete tarvitamine;
•peaajutraumad ja nende tüsistused;
•pikaajalised stressisituatsioonid;
•närvisüsteemi ja iseloomu iseärasused - näiteks temperamentsed või vastupidi melanhooliale kalduvad inimesed;