Mis on insuliiniresistentsus?

Insuliiniresistentsus on seisund, mille korral keha ei reageeri insuliinile korralikult ega saa verest saadavat glükoosi energia allikana kasutada. Selle kompenseerimiseks toodab kõhunääre oluliselt rohkem insuliini, et aidata viia liigne glükoos edasi keha rakkudesse. Kuna keha ei saa verest kogu glükoosi kätte, siis tõuseb aja jooksul ka veresuhkru tase ehk tekib diabeedieelne seisund, mis võib hiljem viia 2. tüüpi diabeedi tekkeni. Erinevate andmete kohaselt kuni 85% inimestest kannatavad insuliiniresistentsuse all.

Insuliiniresistentsus võib kulgeda aastaid, ilma, et patsient sellele olulist tähelepanu pööraks. See seisund ei põhjusta tavaliselt spetsiifilisi ja märgatavaid sümptomeid, seetõttu on oluline ennetus - regulaarsed tervisekontrollid ja vereanalüüsid.

Insuliiniresistentsust võib kahtlustada inimestel, kellel on:

• eeldiabeet (HbA1c kõrgem kui 5,7)
• 2. tüüpi diabeet
• ülekaal ja metaboolne sündroom
• mittealkohoolne rasvmaksahaigus (hepatoos, steatoos)
• kõrge vererõhk
• subjektiivselt kontrollimatu söögiisu, tugev magusaisu
• kõrgenenud triglütseriidid (tühja kõhuga üle 1,7 mmol/l)
• kõrge vererõhk (130/80 mmHg ja rohkem)
• madalam HDL-kolesterool, ehk "hea" kolesterool (alla 1 mmol/l meestel ja alla 1,3 mmol/l naistel)
• vere glükoosisisalduse tõus (tühja kõhuga üle 5,5 mmol/l)
• depressioon, ärevus
• nahanäsad kaelal, kaenlaalusi, näol, rindkerel
• tumedad sametised laigud kaela, rinna, kaenlaaluse või kubeme piirkonnas
• polütsüstiliste munasarjade sündroom
• Alzheimeri tõbi